Lugemas käinud

Monday, February 20, 2012

Pesupäev

Postitustes on vahepeal olnud küll pikem paus, aga Karlssoni elu on jätkunud siin vanaviisi. Privaatsus ja pehmed paikäed on ta muutnud rahulikumaks ja enesekindlamaks. Tema esimesed ravikuurid on saanud läbi, ka torbikut ei pea ta enam kandma. Kõrvad paranevad jõudsalt ning ehk terendab varsti ka päev, mil kõrvad ei sügelegi enam nii hirmsasti. Võitlus igemepõletikuga ei ole hästi läinud. On kole ebameeldiv talle otsa vaadata, käes järjekordne posu tablette. Nüüd on asi eelmisest nädalast hullem, sest peab neelama kaks tabletti päevas. Meil läks siin viimaste antibiootikumitega päris tülinaks. Kord oli kass all ja mina peal ja siis kass peal ja mina all, seda päris otseselt - kõnekujunditest oli tookord asi kaugel. Õnneks on uued tabletid pisemad ega hakka kohe ta suus sulama, aga küll ta järgneva nädala jooksul ka neid vihkama õpib. Seda enam on kurb, et ravi õnnestumise korral muutuvad need tabletid igapäevasteks. Tänane arstil käik tõi kaasa üleüldise kurvameelsuse. Karlssoni parimad päevad on möödunud. Ta on vana ja haige ning tõenäoliselt jääb seltsiliseks vaid paariks aastaks. See uuds ei taha mitte kokku sobida tema üldise rõõmsameelse olekuga. Öösel ei saa kohe üldse aru, et annan peavarju vanale kõutsile. Öösel lendab hiir nii uljalt mööda töötuba, et tundub, et mängijaks on neljakuune kassipoeg.

Minu suureks nördimuseks pole ta kaal langenud, vaid hoopis 200 g tõusnud. Ma pean veel hoolikamalt tema toitumist jälgima hakkama. Samas oli mu möödunud nädal väga keeruline ja ta pidi palju üksi olema ja nii sai ta tavapärasemast rohkem süüa, sest kuidas sa jätad kassi üksi tühja kõhuga koju - ikka pead panema talle kausitäie krõbinaid ette.

Tema sissekolimine on mõjunud tugevalt mu põrandate heakorrale. Ta on kass, kellele meeldib põhjalikult oma asjaajamised liivakastis peita. Vahel kühveldab ta mitu head minutit järjest. Liiva lendab vasakule ja paremale. Siis müttab ta veel tubli mitu korda köögi ja toa vahelt ja varsti ongi kõik kohad pudi täis. Alates tänasest sai sellega lõpp. Pesin põrandad ja tõstsin nurka kasutusvalmi katusega käimla. Nüüd võib ta seal kuudis kühveldada kas või veerandtunni ning pahameelt sealt ei kasva.

et põrandad nüüd nii puhtaks said ja ka jäid, siis pidi kassi ka samaväärselt läikima lööma. See torbikuperiood on jätnud ta isiklikku hügieeni tõsise augu ning täna sai see korvatud. Marion tõi mulle healõhnalise kassišampooni ja nüüdsama sai see ka ära proovitud. Lasin sinise pesukausi vett täis ja jätsin duši õrnalt nirisema, et hiljem hea haarata oleks ning läksin tahatuppa oma kaheksakilosele hiiglasele järgi. Mitte ükski inimene ei saa tunda täit enesekindlust plaani õnnestumises, kui surub oma krampis kassi taguotsapidi pesukaussi. Kõik läks oodatust palju paremini, kuigi võin kindlalt väita, et Karlsson kümbleja tüüp pole. Terve seebitamise ja loputamise vältel hoidis ta tugevalt esikäppadega kausiservast kinni ja vaatas oma suurte silmadega minu poole ja küsis, no miks ometi! Ma kartsin, et ta võib mind rünnata, aga ta on ikka nii üdini kaisukass, et ei ründa ka duši all. Kui ma lõpuks ta loputamisega valmis sain, siis ei jäänud muud nagu üle, kui läbivettinud kass sülle võtta. Tõstsin ta rinnale ja mähkisin sooja räti ümber. Karlsson oli kõigest nii väsinud, et ei vaielnud. Pani pea õlale ja jäi puhkama ning mina sain ilusasti suurema osa veest rätikusse püüda. Kui kassi juba põrandale rätikule kuivama tõstsin, sain aru, et enamus vett oli siiski minu riietesse imbunud.

Karlssoni keerulised pesemisvõimalused, mis õnneks on juba eilne päev!

Märg kiisu

Puhas kiisu

Monday, February 13, 2012

Hea Kass

Kindlasti pole olemas kassitaevast, kus peaingel jagab tulevastele kassiemmedele häid ja halbu kassipoegi. Kui su kass teeb kodus põrgut, siis tõenäoliselt oled selles ise süüdi. Meie kuues hommik algas väikeste kassitempudega. Ma olen endiselt rõõmus, et ta iseloomu näitab, aga kui asjad juhtuma hakkavad, siis tuhmub see rõõm olukorra ebameeldivuse ees.
Võib tulla üllatusena, et kaheksa kilone kass lendab raketina kuuendale kapi riiulile, aga täna hommikul sai selgeks, et ka ülekaalulisele kassile pole mitte mingi probleem eirata gravitatsiooni. Ei tule kõne allagi, et kass puhtas pesus magama hakkab ja nii algas hommik tüliga. Et Karlsson on visa ja järjekindel, tõestab juba fakt, et ta veel elus on ja ilmselgelt ei loobu ta kapi avastamisplaanidest esimese keelamise peale. Nii pidin teda korduvalt keelama ja olema tema vastu päris jäme. Kassi või üldse looma löömisse ma ei usu. Kassi puhul tuleb karistamisega ettevaatlik olla, sest kui liiale lähed, võid saada märjad kingad. Kass on selles osas palju õrnahingelisem, kui koer. Kunagi hoidsin ühte väikest toakoera. Hommikul juhtus ikka, et jäin liiga kauaks magama ja köögi nurka oli ilmunud üllatus. Esimene reaktsioon oli muidugi kurjustamine, aga eks ma olin ise ju süüdi. Koer nagu sellest aru ei saanud ja muutus häbelikuks ja lipitses lepitust. Sama situatsioon meie endise perekassiga tähendas seda, et esteks oli Nurri vihane, et sa teda õue ei lasknud ja teiseks oli ta su peale päev otsa pahane, et sa teda selle eest veel karistasid ka.
Sellest kunagisest äratundmisest johtuvalt tean, et kassi motiveerib kombekalt käituma õiglane pedagoogika. Kõtt tähendab kõtt ja alati samades situatsioonides. Me ei anna mitte kunagi kassile köögi laualt süüa. Nii pole tal sinna äärde ka oma toitu oodates asja ja keeld kehtib 24/7 ning seni pole Karlsson sellest keelust veel üle astunud. Tänase kapi sõja lahendasin riidlemisega ja ikka sama sõnaga kõtt. Lugesin kunagi, et kass on tegelikult koerast õpivõimelisem, aga pole piisavalt motiveeritud. Praegult motiveerib Karlssonit käituma meie hea läbisaamine. Ma ei tee talle füüsiliselt liiga, aga emotsionaalselt küll. Terve hommiku ei pääsenud ta mulle sülle ning pai ka ei saanud. Mõistagi täituvad kassi suured silmad segadusega, aga ei saa heldida, sest tuleb endale kindlaks jääda. Kindel käsi on kõige parem kasvataja. Pärast kolmandat katset Karlsson enam kappi ei tikkunud ja juba tunnikese pärast sai ta tagasi külje alla nurruma. Lõpp hea, kõik hea.

Nii ma istungi siin koos oma hea kassiga ja ootan armast inimest, kes oleks sellele suure südamega karvikule heaks sõbraks ja pakuks talle ulualust.

Sunday, February 12, 2012

Kassist saab kass

Laupäev oli kiire kiire päev ja kui ma lõpuks õhtul koju jõudsin tundsin oma hoiukassist suurt rõõmu. Oleme viimaks üksteisega ära harjunud. Varem pidin teda ise peidust välja kutsuma, aga nüüd tuleb kass juba ise tervitama. Arvan, et hirm väljaviskamise ees, paneb ta mind igal sammul jälitama. Mulle väga sobib, kui ta minuga kõik sammud ja käigud korteris kaasa teeb, sest nii liigub ta rohkem ja kaotab ka loodetavasti osa sellest rasvast, mis ta tänaval rämpsu pugides endale selga kasvatanud on. Minu kõige suurem heameel tuleb tema karvast. Nüsisin ta kaeluse võimalikult väikseks, et tal oleks mugavam liikuda ja süüa. See innustas teda enda karva eest hoolt kandma ja tundub, et soe padi, uhke üksildus ja stabiilne toidu vool on kassil karva läikima löönud. Tuhmist pulstunud karvast pole enam suurt midagi järgi jäänud. Kui nüüd need kõrvad kah ära paraneks, siis võiks juba teda päris ilusaks nimetada.

Vahel, kui ta ronib sülle, nurrub, sõtkub ja pistab oma nina sinu nina vastu, võib lausa ära unustada tema raske saatuse ja pidada teda täiesti tavaliseks kodukassiks. Ometi seda ta päris pole. Hirmus minevik on temaga alati kaasas. Mulle tundub, et ta on mingil hetkel kõvasti peksa saanud. Kui tõstan tooli või võtan põrandaharja, tõuseb kassil hirm kõrvuni ja ta jookseb peitu. Õhtul tõstsin üle tema kitarri ja see asend võis talle tõesti vale mulje jätta, pärast pidin teda kaua rahustama ja veenma, et siin majapidamises ei peksa teda mitte keegi.Teisalt on ta väga rahulik. Õe kass Vilu on temaga võrreldes täielik närvipundar. Ta ei karda puhurit, fööni või telefoni helinaid. Kuna ta teeb kõik minuga hoolega kaasa, siis juhtus kappi koristades, et talle pudenes ülevalt nii mõndagi kaela ja see ei ehmatanud teda sugugi.

Pahandusi ta ei tee, ei kraabi ja ajab asjad ära liivakastis. Väga hästi õppis selgeks sõna kõtt ja köögilauale unustatud lõhe jäi puutumata ka siis, kui ta köögis üksi oli. Ta on väga uudishimulik ja tahab küll teada, mida sa sööd, aga talle saab päris lihtsate keeldudega selgeks teha, et mul on oma ja tal on oma. Minu ainus häda temaga on tema aina voolav hellus. Alati, kui ta ärkab või kui ma asukohta korteris muudan, siis tuleb ta pugema, et kinnitada ja selgeks teha meie püsivalt lahked suhted. See on päris tüütu. Eriti, kui sa tahad tööd teha. Nüüd, seda blogi kirjutades oleme jõudnud uuele tasandile. See kõik teeb ta mõneti nõutuks, aga üritan meie vahele distantsi luua. Tahaksin, et ta edaspidi saaks aru, et kui mul on arvuti süles, või kui istun laua taga, siis ta ei tuleks mind segama. Armas kass on nunnu, aga ma arvan, et meile mõlemale on parem, kui meil on meie aeg ja töö aeg.

Mulle meeldib, et ta hakkab tasapisi ennast ka kehtestama. Elu on ta väga alandlikuks muutnud. Esimesed kolm päeva nõustus ta sellega, mis ma talle süüa andsin, aga täna hommikul juba tõstis häält, kui portsion väikseks jäi. Esimesed kaks päeva käisin temaga kahekesi liivakastis. Kast on esikus ja ta peab sinna küsima. Alguses küsisin tema eest, et ta õpiks ise. Laupäeva hommikul jalutasin temaga kastini ja tundsin juba muret, et miks ta ometi ise hommikul pissile ei nõua. ilmselgelt ju häda peab olema, aga juba laupäeva õhtul tegigi iseseisva sammu ukse poole ja küsis pääsu liivakasti.

Laupäeva õhtu oli üldse eriline, sest siis tuli tal mängu tuju ja lemmiklooma poest soetatud hiir läks käiku. Kuna ta kaalub kaheksa kilo, siis mängides müdiseb terve korter, aga mul on selle üle nii hea meel. Mul jooksevad silme ees lahustuvad kalorid ja üleüldse on super soe tunne näha tema silmis rõõmu.

Täna olen julge teda reklaamima. Ta saab minuga elada kuni suveni, see kodu on tal siin ajutine. Mina annan talle praegult ravi ja hea kasvatuse, aga seda kõike lootuses, et keegi ta päriselt endale võtab. Kuna ta on selline rahulik ja hea kass, siis arvan, et ta teeks kellegi väga rõõmsaks.

Tere Kass

Karlsson toodi mulle neljapäeva õhtul. Marion pani puuri esiku põrandale maha ja välja tuli suurte hirmu täis silmadega loomake, karv pulstunud, kõrvad räsitud ning pea peidetud plastikust kaelusesse. Esimese hooga ehmatas lausa ära, sest kaelus tuli ootamatult. Kartsin, et talle on vahepeal mõni seni mainimata operatsioon tehtud ninga võõra kassi haavade puhastus küll toredana ei tundunud. Silme ette kerkisid vanad stseenid õe kass Viluga, kus kass tõusis turri ainuüksi haavapuhastusvedeliku lõhna peale, kui vatitups kõhule lähenes, siis tulid kräunud, sisinad ja küüned järgi. Õnneks on Karlssoni kõht õmblusteta. Torbik on kaelas, et takistada tal oma kõrvu sügada, sest nii ei kasvaks kõrvatagused haavad kinni.

Olin ta saabumise läbi mõelnud. Plaanisin ta tuppa lasta ja koheselt rahule jätta, et las harjub ja uurib omapäi ning tuleb tervitab, siis, kui ennast juba julgemalt tunneb. Plaan läks vett vedama, oli tarvis selgitada ja näidata, kuidas kassi ravida. Nii pidigi hirmu äärel seisvat kassi hakkama seal samas koridoris väntsutama. Kõigepealt surusime talle kurgust alla antibiootikumi, siis panime igemetele geeli ning lõpuks tilgutasime kõrva ka midagi. Igaks juhuks pisteti haavade jaoks pihku ka alkohilivaba jood. Hetk veel ja varsti oli Marion kadunud. Mina seisin moona kott käes koridoris, kass juba pagenud laua taha.



Karlsson Turvakodus

Sain ehmatusest üle ning läksin oma loomakest uurima. Minu esimene hinnang: Ta on tugevalt ülekaalus. Kuna ma saan teda kuni pool aastat enda juures pidada, siis võtan pärast antibiootikumi kuuri käsile range dieedi. Näost on ta päris räsitud. Silmapõletik on küll täielikult taandunud, aga ta vasak silm jutustab lugu operatsioonist. Kõrvad, eriti vasak, on haavandites. Pooled hambad puudu ja suus tugev igemepõletik. Karv ebaühtlane ja pulstunud.
Ainus ja parim ravi on ohtralt armastust jagada. Peale silmnähtavate murede kannab ta ka endas immuunsussüsteemi puudulikkust, mistõttu ei pruugi ta ravile kiirelt reageerida. Parim viis ravi tõhustamiseks on armastav keskkond. Kuna ta oli turvakodus kakleja, siis pidi elama meeter korda meerer puuris. Selles valguses usun, et minu kahetoaline korter peaks ta stressi määra oluliselt vähendama ja ravi tõhustama.

Välimus on tal tõesti mõneti ehmatav, aga sisu korvab selle puudujäägid täielikult. Juba esimesel õhtul sättis ta ennast meie juurde istuma, palus pai ja lõpuks tuli kaissu magama. Temas on nii palju hellust ja armsust ja ma tõesti ei saa aru, kuidas on keegi kunagi sellise looma tänavale visanud! Kui mu kurrunurru lõpuks maha rahunes ja voodile kerra tõmbas jäin mina tema tumeda kehaga tõtt vahtima ja mõtlema. Vahtisin kassi ja vahtisin rohutotsikuid, vahtisin ja vihastasin. Vihastasin inimeste peale. Vihastasin lolluse ja lühinägelikkuse peale - Viskas oma kassi tänavale ja elab nüüd kusagil edasi ega mõtlegi, mis tema lemmikust saanud on! On juba lasteraamatus kirjas, et kui sa taltsutad omale sõbra, siis jääd tema eest vastutama ja pead iga jumala päev kuni surmani tema heaolu eest vastutama, sest tema on nüüd sinust sõltuv. Mõtlesin kass Kitast, kes oli metsik kiskja. Ta tuli maja lähedusse ainult talvel ja varjualuse leidis kuurist. Päris maja juurde ja meie toidule tuli ta alles kõrges eas, enne seda elas ta oma jahist ja sai sooja oma karvust. Selliselt kassilt ei saa eeldada, et ta sulle kaissu tuleb ja samamoodi ei saa eeldada, et sinu kaisukass saab tänaval omapäi hakkama.

Inimesed on koledad oma harjumuses tarbida loomi. Me tarbime loomi toiduks, riieteks, kosmeetikaks ja heaolu tunde loomiseks. Me oleme ise ka kiskjad ja see on mõneti arusaadav. Kass tapab ka hiiri ja mängib oma saagiga. Asja koledus algab ületarbimises. Kui meil on juba üks soe jope, siis me tegelikult ei vaja kasukat, me ei pea iga päev sööma liha ja me ei saa anda lemmikloomale jalaga siis, kui ta enam ei ole tore ja peab reaalset tema pärast vaeva nägema hakkama.

Inimesed mõelge! Mõelge, kuidas mõjutavad teie teod teisi elusolendeid. Seda, kas loomad mõtlevad, seda me ei tea, aga me teame, et nad tunnevad valu, külma ja hirmu täpselt samal määral, kui meie ning seetõttu on looma piinamine samaväärne inimese piinamisega. Sa ei viskaks oma last tänavale, kui ta liiga palju lärmi teeb, sa ei tohiks visata ka oma kassi tänavale, kui ta liiga palju tüli teeb. Karlsson visati ja karmides eluvõitlustes lõpetas ta lõpuks sellises olukorras:


Hoiukodu

Et Eestis neli aastaaega on ja üks neist eriti külm on, ei tohiks tulla kellelegi üllatusena, aga ometi tabaks igaaastane külm meid justkui esimest korda ja ikka on mantel meie kliima kohta paar sentimeetrit lühike ja vooder õhuke. Mina tõmbusin külma saabudes nelja seina vahele ja kuulutasin välja isiklikud külmapühad. Ometi jõudis külm minuni läbi uudiste portaalide ja suhtlusvõrgustike. Klikkasin värvilisi linke ja lugesin, kuidas terve loodus külmetab ja kuidas Narva kassid härmatavad. Sõber jagas FB-s MTÜ kasside turvakodu postitust, mis kutsus üles inimesi külmetavaid kasse aitama: neile kodu pakkuma, neile hoiukodu andma ning raha annetama. Kassid on mulle väga armsad ja ma väga tahaksin kunagi enda koju isepäist kurrunurrut, aga praegu pole kindlasti hea aeg nõnda pikaaegse suhte loomiseks. Siiski soe kodu mul on ja isegi kassi liiva kast ja kassiliivgi vanast ajast kapis. Pidasin oma mõttes asjust aru ning otsustasingi omale ajutise kassi hoida võtta.
Kogu protsess käis kiiresti. Kirjutasin turvakodule samal õhtul kirja ning sain kiiresti vastuse, kus küsiti juba täpsemaid vajadusi ja soove. Läksin võimalustega kaasa ja palusin endale emast kassi turvakodust (võib ka otse tänavalt võtta). Tahtsin, et kass oleks tubaste tingimustega rahul, steriliseeritud ning parasiidi tõrje saanud. Varsti sain vastuse, kus pakuti mulle kõuts Karlssonit: http://www.kassideturvakodu.ee/photos.php?g2_itemId=181229

Polnud just selline kiisu, keda silmas pidasin, aga nõusolek oli kohene, sest keegi peab ju need probleemsed tegelased ka enda hoida võtma. Ühesõnaga lootsin armast emast kiisupreilit, aga tulemas oli raskelt ülekaaluline täbara tervisega kõuts. Sellest hoolimata oli minu ootusrõõm suur.