Kassist saab kass

Laupäev oli kiire kiire päev ja kui ma lõpuks õhtul koju jõudsin tundsin oma hoiukassist suurt rõõmu. Oleme viimaks üksteisega ära harjunud. Varem pidin teda ise peidust välja kutsuma, aga nüüd tuleb kass juba ise tervitama. Arvan, et hirm väljaviskamise ees, paneb ta mind igal sammul jälitama. Mulle väga sobib, kui ta minuga kõik sammud ja käigud korteris kaasa teeb, sest nii liigub ta rohkem ja kaotab ka loodetavasti osa sellest rasvast, mis ta tänaval rämpsu pugides endale selga kasvatanud on. Minu kõige suurem heameel tuleb tema karvast. Nüsisin ta kaeluse võimalikult väikseks, et tal oleks mugavam liikuda ja süüa. See innustas teda enda karva eest hoolt kandma ja tundub, et soe padi, uhke üksildus ja stabiilne toidu vool on kassil karva läikima löönud. Tuhmist pulstunud karvast pole enam suurt midagi järgi jäänud. Kui nüüd need kõrvad kah ära paraneks, siis võiks juba teda päris ilusaks nimetada.

Vahel, kui ta ronib sülle, nurrub, sõtkub ja pistab oma nina sinu nina vastu, võib lausa ära unustada tema raske saatuse ja pidada teda täiesti tavaliseks kodukassiks. Ometi seda ta päris pole. Hirmus minevik on temaga alati kaasas. Mulle tundub, et ta on mingil hetkel kõvasti peksa saanud. Kui tõstan tooli või võtan põrandaharja, tõuseb kassil hirm kõrvuni ja ta jookseb peitu. Õhtul tõstsin üle tema kitarri ja see asend võis talle tõesti vale mulje jätta, pärast pidin teda kaua rahustama ja veenma, et siin majapidamises ei peksa teda mitte keegi.Teisalt on ta väga rahulik. Õe kass Vilu on temaga võrreldes täielik närvipundar. Ta ei karda puhurit, fööni või telefoni helinaid. Kuna ta teeb kõik minuga hoolega kaasa, siis juhtus kappi koristades, et talle pudenes ülevalt nii mõndagi kaela ja see ei ehmatanud teda sugugi.

Pahandusi ta ei tee, ei kraabi ja ajab asjad ära liivakastis. Väga hästi õppis selgeks sõna kõtt ja köögilauale unustatud lõhe jäi puutumata ka siis, kui ta köögis üksi oli. Ta on väga uudishimulik ja tahab küll teada, mida sa sööd, aga talle saab päris lihtsate keeldudega selgeks teha, et mul on oma ja tal on oma. Minu ainus häda temaga on tema aina voolav hellus. Alati, kui ta ärkab või kui ma asukohta korteris muudan, siis tuleb ta pugema, et kinnitada ja selgeks teha meie püsivalt lahked suhted. See on päris tüütu. Eriti, kui sa tahad tööd teha. Nüüd, seda blogi kirjutades oleme jõudnud uuele tasandile. See kõik teeb ta mõneti nõutuks, aga üritan meie vahele distantsi luua. Tahaksin, et ta edaspidi saaks aru, et kui mul on arvuti süles, või kui istun laua taga, siis ta ei tuleks mind segama. Armas kass on nunnu, aga ma arvan, et meile mõlemale on parem, kui meil on meie aeg ja töö aeg.

Mulle meeldib, et ta hakkab tasapisi ennast ka kehtestama. Elu on ta väga alandlikuks muutnud. Esimesed kolm päeva nõustus ta sellega, mis ma talle süüa andsin, aga täna hommikul juba tõstis häält, kui portsion väikseks jäi. Esimesed kaks päeva käisin temaga kahekesi liivakastis. Kast on esikus ja ta peab sinna küsima. Alguses küsisin tema eest, et ta õpiks ise. Laupäeva hommikul jalutasin temaga kastini ja tundsin juba muret, et miks ta ometi ise hommikul pissile ei nõua. ilmselgelt ju häda peab olema, aga juba laupäeva õhtul tegigi iseseisva sammu ukse poole ja küsis pääsu liivakasti.

Laupäeva õhtu oli üldse eriline, sest siis tuli tal mängu tuju ja lemmiklooma poest soetatud hiir läks käiku. Kuna ta kaalub kaheksa kilo, siis mängides müdiseb terve korter, aga mul on selle üle nii hea meel. Mul jooksevad silme ees lahustuvad kalorid ja üleüldse on super soe tunne näha tema silmis rõõmu.

Täna olen julge teda reklaamima. Ta saab minuga elada kuni suveni, see kodu on tal siin ajutine. Mina annan talle praegult ravi ja hea kasvatuse, aga seda kõike lootuses, et keegi ta päriselt endale võtab. Kuna ta on selline rahulik ja hea kass, siis arvan, et ta teeks kellegi väga rõõmsaks.