Tere Kass

Karlsson toodi mulle neljapäeva õhtul. Marion pani puuri esiku põrandale maha ja välja tuli suurte hirmu täis silmadega loomake, karv pulstunud, kõrvad räsitud ning pea peidetud plastikust kaelusesse. Esimese hooga ehmatas lausa ära, sest kaelus tuli ootamatult. Kartsin, et talle on vahepeal mõni seni mainimata operatsioon tehtud ninga võõra kassi haavade puhastus küll toredana ei tundunud. Silme ette kerkisid vanad stseenid õe kass Viluga, kus kass tõusis turri ainuüksi haavapuhastusvedeliku lõhna peale, kui vatitups kõhule lähenes, siis tulid kräunud, sisinad ja küüned järgi. Õnneks on Karlssoni kõht õmblusteta. Torbik on kaelas, et takistada tal oma kõrvu sügada, sest nii ei kasvaks kõrvatagused haavad kinni.

Olin ta saabumise läbi mõelnud. Plaanisin ta tuppa lasta ja koheselt rahule jätta, et las harjub ja uurib omapäi ning tuleb tervitab, siis, kui ennast juba julgemalt tunneb. Plaan läks vett vedama, oli tarvis selgitada ja näidata, kuidas kassi ravida. Nii pidigi hirmu äärel seisvat kassi hakkama seal samas koridoris väntsutama. Kõigepealt surusime talle kurgust alla antibiootikumi, siis panime igemetele geeli ning lõpuks tilgutasime kõrva ka midagi. Igaks juhuks pisteti haavade jaoks pihku ka alkohilivaba jood. Hetk veel ja varsti oli Marion kadunud. Mina seisin moona kott käes koridoris, kass juba pagenud laua taha.



Karlsson Turvakodus

Sain ehmatusest üle ning läksin oma loomakest uurima. Minu esimene hinnang: Ta on tugevalt ülekaalus. Kuna ma saan teda kuni pool aastat enda juures pidada, siis võtan pärast antibiootikumi kuuri käsile range dieedi. Näost on ta päris räsitud. Silmapõletik on küll täielikult taandunud, aga ta vasak silm jutustab lugu operatsioonist. Kõrvad, eriti vasak, on haavandites. Pooled hambad puudu ja suus tugev igemepõletik. Karv ebaühtlane ja pulstunud.
Ainus ja parim ravi on ohtralt armastust jagada. Peale silmnähtavate murede kannab ta ka endas immuunsussüsteemi puudulikkust, mistõttu ei pruugi ta ravile kiirelt reageerida. Parim viis ravi tõhustamiseks on armastav keskkond. Kuna ta oli turvakodus kakleja, siis pidi elama meeter korda meerer puuris. Selles valguses usun, et minu kahetoaline korter peaks ta stressi määra oluliselt vähendama ja ravi tõhustama.

Välimus on tal tõesti mõneti ehmatav, aga sisu korvab selle puudujäägid täielikult. Juba esimesel õhtul sättis ta ennast meie juurde istuma, palus pai ja lõpuks tuli kaissu magama. Temas on nii palju hellust ja armsust ja ma tõesti ei saa aru, kuidas on keegi kunagi sellise looma tänavale visanud! Kui mu kurrunurru lõpuks maha rahunes ja voodile kerra tõmbas jäin mina tema tumeda kehaga tõtt vahtima ja mõtlema. Vahtisin kassi ja vahtisin rohutotsikuid, vahtisin ja vihastasin. Vihastasin inimeste peale. Vihastasin lolluse ja lühinägelikkuse peale - Viskas oma kassi tänavale ja elab nüüd kusagil edasi ega mõtlegi, mis tema lemmikust saanud on! On juba lasteraamatus kirjas, et kui sa taltsutad omale sõbra, siis jääd tema eest vastutama ja pead iga jumala päev kuni surmani tema heaolu eest vastutama, sest tema on nüüd sinust sõltuv. Mõtlesin kass Kitast, kes oli metsik kiskja. Ta tuli maja lähedusse ainult talvel ja varjualuse leidis kuurist. Päris maja juurde ja meie toidule tuli ta alles kõrges eas, enne seda elas ta oma jahist ja sai sooja oma karvust. Selliselt kassilt ei saa eeldada, et ta sulle kaissu tuleb ja samamoodi ei saa eeldada, et sinu kaisukass saab tänaval omapäi hakkama.

Inimesed on koledad oma harjumuses tarbida loomi. Me tarbime loomi toiduks, riieteks, kosmeetikaks ja heaolu tunde loomiseks. Me oleme ise ka kiskjad ja see on mõneti arusaadav. Kass tapab ka hiiri ja mängib oma saagiga. Asja koledus algab ületarbimises. Kui meil on juba üks soe jope, siis me tegelikult ei vaja kasukat, me ei pea iga päev sööma liha ja me ei saa anda lemmikloomale jalaga siis, kui ta enam ei ole tore ja peab reaalset tema pärast vaeva nägema hakkama.

Inimesed mõelge! Mõelge, kuidas mõjutavad teie teod teisi elusolendeid. Seda, kas loomad mõtlevad, seda me ei tea, aga me teame, et nad tunnevad valu, külma ja hirmu täpselt samal määral, kui meie ning seetõttu on looma piinamine samaväärne inimese piinamisega. Sa ei viskaks oma last tänavale, kui ta liiga palju lärmi teeb, sa ei tohiks visata ka oma kassi tänavale, kui ta liiga palju tüli teeb. Karlsson visati ja karmides eluvõitlustes lõpetas ta lõpuks sellises olukorras: